Ideede viljelemine raamatuteks, muusikaks ja paljuks muuks tähistas minu lõputut avastusteekonda. Siiski oli aeg lugemine, kirjutamine ja grammatika olid minu ürgvaenlased. Klassikoolis õppides kordasin esimest klassi ja mind pandi logopeedilistesse ja parandusainetundidesse.

Mõistes, et mu tugevus on midagi muud kui lugemine või kirjutamine, omandasin keemia kraadi. Ma arvasin, et keemia on minu kutsumus. Ometi segunesid asjad teisiti, kui ma ette kujutasin. Ühel päeval kohtasin vana meest, keda ma ei tundnud ega näinud. Ta ütles: „Ma näen, kuidas su käsi kirjutab. Sinust saab kirjanik. Ma näen muusikat kõikjal. " Siiski polnud sellel kõigel mingit mõtet.

Pärast mõtlemist otsustasin loovkirjutamist harjutada ja avanes uus valdkond. Treenimata, ettevalmistamata algas minu seiklus. Vähehaaval hakkasin kasvama. Aja möödudes tekkis hetki, millest tahtsin loobuda. Raskused surusid mind igalt poolt, purustades mu vaimu. Mõtted tühisusest tulid mu meeltesse. Kuid edasi liikudes aitas iga väljakutse minu iseloomu üles ehitada ja lisas seeläbi minu tööle sügavust.

Siis andis ebatõenäolistes ja siiski ideaalsetes tingimustes ümberkujundamine selle, mida ma ei oodanud. Kuigi olin koolitatud sünteesima ja analüüsima, katsetasin ma proosa, luule ja meloodia moodustamiseks vajalike elementidega. Olles kord uurinud elu elementaarseid ehitusmaterjale, sai minust kirjanik, kes andis inspiratsiooni iga loo kaudu.

​